Palju avastamist

Enam ei olegi siin Saksamaal seda aega nii palju järgi jäänud,  järjest rohkem tuleb ette olukordi, kus pean vastama: "ei, ma kahjuks ei saa kaasa tulla/teha, sõidan siis tagasi Eestisse" ning YFU saadab mulle ka juba kojusõidu kuupäevi ja kellaaegu. Kuna nende viimase kahe kuu sisse peab veel üpris palju tegutsemist mahtuma, on minu graafik …

Advertisements

Ühtekuuluvus

Seda teame me kõik, et enamus sakslastest oma ajaloo üle just eriti uhked ei ole ning kohalikega juttu tehes tasuks sellest teemast samuti kõrvale hoiduda. Häbitunde ees minevikus juhtunud pärast puudub sakslastel igasugune rahvuslus ning selle liigne rõhutamine on tabu. Erinevalt meist, eestlastest, kes me kõik koos isamaalisi laule laulame ja iga sündmuse puhul lipud …

Keskpunkt

Ilusat Vabariigi Aastapäeva! Eestis oleksin täna ilmselt varavalges üles tõusnud, lipu heiskamist vaadanud ning hiljem perega koos pidupäeva tähistanud. Siin aga sõitsin terve päeva rongiga Münchenist viis päeva kestnud keskaasta seminarilt tagasi. Sellistel hetkedel tunnen, kui palju Eesti mulle tegelikult tähendab, kui patriootlik ma olen, kui palju ma oma kultuurist ja riigist hoolin ning oma …

Uue hooga

Enne, kui uue aasta valudest ja võludest pajatama hakkan, räägin veel korra detsembri lõpust. Achtung! Sisaldab rohkelt kuusepuid ja Amelie’d 🙂     Nagu eelmises postituses mainisin, ei olnudki see pühade aeg nii keeruline, kui arvata võiks. Kooriga esinesime 23-ndal  ja 24-ndal kirikus Krippenspiel’iga (jõuluetendus/Jeesuse sünnilugu), mis oli nii ilus ja kananahka tekitav kogemus. Üldse seostatakse Saksamaal …

Lebenkuchen, Lebkuchen oder Lebtkuchen

See jõuluaeg on ikka ja alati kole kiire, viimati kirjutasin novembris ja nüüd hakkame uuele aastale lähenema. Detsember pidavat see kõige nukram kuu olema, sest tavaliselt veedetakse perega palju aega koos ja minul on lisaks veel kõigil pereliikmetel detsembris sünnipäevad, aga olukord polegi nii hull kui ma kartsin. Muidugi  igatsen koduseid, aga see on selline …

Tervis

Aeg lendab võluväel ja juba olen Saksamaal veetnud üle kolme kuu. Naljakas on mõelda, kui palju kodust kaugel elamine inimest muudab. Väärtusan nüüd teistsuguseid asju ja omadusi ning üha rohkem mõistan kui palju pere, sõbrad ja Eesti mulle tähendavad. Kõik siin Bonnis on ju tegelikult korras: perega saan läbi, koolis läheb hästi  ja sõbrad võtavad …

Herbstferien

Nüüdseks nühin jälle koolipinki, sest äsja lõppes kaks nädalat sügisvaheaga. Eestis oleksin ma kahe vaba nädala üle ilmselt õnnelikum olnud, sest siin ei tee ma koolis veel suurt midagi ja ei tunne, et sellest peaks puhkama. Igatahes ära ma vaheajast ka ei ütle, eriti kui hostpere otsustab Kreekasse reisile minna ja mind kaasa võtta.Sõitsime kohe …

Kultuurišokk, keel ja koduigatsus

  Kõik YFUkad, kes juhtuvad seda postitust lugema pööritavad praegu silmi ja mõtlevad, et kas sellest juba küllalt ei saa või - ei saa. Enamikes YFU infotundides ja orientatsioonitundides joonistati meile juuresolev ajajoon, mis peaks kujutama vahetusõpilase meeleolu ära oldud aja vältel. Istudes seal infotunnis sai ausalt natuke siiber sellest pidevast "hoidke alt kultuurišokk tuleb" …

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Tõde on see, et ma põgenesin rutiinist rutiini, ainult nüüd on see rutiin saksakeelne. Ikka ärkan hommikul kell seitse üles, söön hommikust, panen riide, lähen kooli, istun tundides ja ei saa midagi aru ning pärast tunde lähen koju tagasi (võibolla teepeal sõidan pagarikojast ka läbi). Erinevused koolis Tunnid kestavad 45 minuti asemel 95 minutit, vahetunnid …

Hostpere ja muud loomad

Olen jõudnud oma lõppsihtkohta, Bonni. Vahetult enne rongist väljumist tundsin ennast esimest korda väga närvis. Istusime Elinaga (tema sõitis sama rongiga kusagile Frankfurdi kanti) vahekäigus minu kohvrite otsas, hoidsime kätest kinni ja lihtsalt värisesime. Mind valdas pere nähes nii palju erinevaid tundeid, et ma ei teadnud kas nutta või naerda.   Minu hostperre kuuluvad: ema …